Vana hea põlduba

[m6tleja]

Noored soolaga keedetud põldoad on suvine roog, mis viib keele alla. Juba ainuüksi sellepärast tasub põldube kasvatada.

Põlduba (Vicia faba) on üks varasemaid kultuuristatud kaunvilju maailmas, teda kasvatati juba u 5000 aastat eKr. Põlduba on nii väärtuslik toiduaine, et üksnes ube süües võib elada pool aastat, ilma et organism kahju kannataks. Seetõttu hindasid teda väga muistsed meresõitjad.

Eestis on põldube samuti ammustest aegadest tarvitatud, enne kartuli võidukäiku olidki uba ja naeris igapäevaseks toiduks.

Põlduba on täisväärtuslik toiduaine, temas on proteiini (kuivaines 25–34%) rohkem kui lihas ja kalas. Tärklist on 42–55%, kiudu 15–22%. Mineraalainetest leidub rohkelt kaltsiumi, fosforit, tsinki, mangaani, väävlit. Oma keemilise koostise ja suure kiusisalduse tõttu on soovitatud ube süüa mitme tervisehäda – spasmide, kõrge vererõhu, herpese, palavikuliste villide, suupõletike, isutuse ja Parkinsoni tõve korral. Oad soodustavad neerude, lümfi ja soolestiku tööd.

2008. aastal toodeti ELi maades kokku 121 300 tonni kuivatatud põldube. Eestis oli FAO andmetel 2008. aastal külvipind 100 ha ja saagikus 1,3 t/ha. Põldoa kasvatamist piirab meil see, et saaki mõjutab väga tugevalt sademete jaotumine kasvuajal. Inimeste aiamaadel näeb põlduba siiski üsna sageli.

ARMASTAB RASKEMAT MULDA

Põlduba on niiskusenõudlik kultuur ja vajab viljakat mulda. Hästi sobib toitaineterikas neutraalne liivsavi- ja saviliivmuld, kergel happelisel mullal põlduba aga kasvada ei taha.

Maa, kuhu kavatsete põldoa külvata, kaevake sügisel läbi, see on vajalik ka putukkahjurite hävitamiseks. Kevadel enne külvi kobestage muld kohevaks, et seeme satuks külvates sobivasse sügavusse.

Kuna orgaanilise väetise kasutamine pikendab põldoa kasvuaega, on otstarbekam anda see eelkultuurile. Andke kaaliumi, fosforit ja mikroelemente sisaldavat väetist, lämmastikutarbe katab põlduba oma juuremügarate poolt seotud õhulämmastikuga. Üldiselt on Eesti muldades olemas põldoale sobiv mügarbakter (põld-
oa juuremügarais elab sama mügarbakterite rass mis herne, viki ja läätse juuremügarais).

Kui külvate põldoa aga pikalt söötis seisnud maale või mujalt kohale veetud mulda, siis soovitan selle nakatada mügarbakteritega. Kõige lihtsam on hankida põldoa või herne juuri koos mügaratega, need peenestada (kuivamine ei hävita mügarbaktereid) ja koos seemnega maha külvata.

Kasutage hea idanevusega sordipuhast seemet. Kuigi põldoal säilib idanevus mingil määral kuni 15 aastat, ei soovita ma vana seemet külvata. Taimed jäävad harvaks ja kiduraks ning seemned, mis ei idane, lähevad mädanema, olles toiduks juuremädanike tekitajatele.

AHVATLUS VARESTELE

Kevadel ärge põldoa külviga väga kiirustage, sest tõusmed on üpris külmaõrnad. Mina olen külvanud põldoa alati mai esimesel dekaadil.

Teraks kasvatamisel arvestan külvisenormiks 30 idanevat seemet m²-le. Kui taimed on liiga tihedalt, moodustub vähem kaunu. Külvisügavus peaks olema vähemalt 5 cm, kuivema mulla ja suurema seemne puhul kuni 8 cm. Sõltuvalt sordist jätke seemnete vahekauguseks 10–20 cm.

Põlduba tärkab aeglaselt, paar nädalat pärast külvi. Idanemise kiirendamiseks pange seeme ööpäevaks vette likku.

Värskelt tärganud oataimed on väga nokkamööda varestele ja hakkidele. Nende eemalhoidmiseks olen kasutanud spetsiaal-
seid linnupeletuspalle. Peenra saab kinni katta okste või kattelooriga. Katet ärge väga vara eemaldage, sest linnud on välja kaevanud isegi juba 10 cm kõrguseid taimi.

Kui põlduba kasvab suuremal pinnal, aitab umbrohtu tõrjuda tärkamiseelne äestamine. NB! Kindlasti jälgige piide sügavust, et need ei vigastaks idusid. Mina olen ka aias enne oa tärkamist mulla ettevaatlikult läbi siblinud, et varakult hävitada “valge niidikese” staadiumis olevad üheaastased umbrohud.

OHUKS LEHETÄID

Väikeaias võib põldoale tõsist kahju teha lehetäi. Põuasel ajal levib ta suurte kolletena ja võib tugeva nakkuse korral taimed isegi hävitada. Lehetäi tõrjeks on olemas mitmeid keemilisi vahendeid, kuid mina olen siiani kemikaalid puutumata jätnud, sest koos lehetäidega ilmuvad platsi ka lepatriinud ja pritsides hävitaksin ka nemad.

Kui lehetäid tulevad noortele taimedele juba enne õitsemist, võib teha tubakaleotist ja sellega korduvalt pritsida, või siis raputada tubakatolmu otse kolooniatele. Tihti kasvavad põldoale ka hilisvõrsed, mille kallale lehetäid isukalt asuvad. Võrsed võib ära murda ning koos lehetäidega hävitada.

Oataimi kahjustavad ka kärsakad, kes närivad leheservad sälguliseks, ohtlik on see noortele taimedele põua ajal. Lihtsaim tõrjeviis on võimalikult varajane külv.

Taimehaigustest esineb põldoal sagedamini laikpõletikku ja põldoa-šokolaadilaiksust. Parimad tõrjevahendid on agrotehnilised: pidage liblikõielistega viljavaheldust (samal kohal 4–5 aasta tagant), külvake õigel ajal ja õigele sügavusele, kasutage ainult tervet seemet. Kui kasutate haiguste tõrjeks keemilisi taimekaitsevahendeid, ei tohi rohelisi kaunu toiduks tarvitada.

Taimekaitsevahendite nimestik, mida on lubatud kasutada, muutub väga kiiresti, seda vaadake põllumajandusameti kodulehelt www.pma.argi.ee. Põlduba on küllaltki tundlik kultuur ning kemikaalidega tuleb tema puhul väga hoolikalt ümber käia, et kasu asemel kahju ei sünniks.

VALMIB EBAÜHTLASELT

Esmalt saavad valmis alumised, seejärel ülemised kaunad. Paras aeg saak koristada on siis, kui 70–80% kauntest on mustaks tõmbunud. Väikeselt pinnalt olen taimed välja tõmmanud, riputanud üles või asetanud rõuku ja lasknud niimoodi kuivada, seejärel olen kaunad lüdinud. Koristatud põldoal on võime järele valmida, koduaias saab tänu sellele seemet ka hilistelt sortidelt. Rõugus valmivat põlduba ei ole öökülmad mul kahjustanud, küll aga veel kasvavat.

Koristusega ei tohi hiljaks jääda, sest alumised kaunad tikuvad niiske ilmaga avanema. Samuti peab vaatama, et kuivama pandud taimedele ei pääseks kallale närilised.

Kaubandus pakub praegu laias valikus põldoa sorte. Kuna nad on kõik lõunapoolset päritolu, on nende kasvuaeg pikk ning korralikult valminud seemet saada päris keeruline. Tähele võiks panna ka seda, et kasvatades lähestikku eri sorte, toimub mingil määral risttolmlemine ning saadud seeme ei ole enam sordiehtne.

Eesti oma sort, Julius Aamisepa aretatud ‘Jõgeva’ (sordilehte kanti 1956) on õhukese kesta ja hea maitsega. Tema eelis on ka lühem kasvuaeg ja seeme jõuab kindlasti valmida.

PARIM SUVEROOG – KEEDETUD OAD

Süüa võib nii rohelises kaunas olevaid poolküpseid kui ka kuivi valminud teri. Noored toored oad on raskesti seeditavad, seepärast on parem terad ikka ära keeta-hautada. Oajahu on tähtis kama komponent, kuid seda võib edukalt lisada ka mujale, näiteks hakklihale, leiva- ja pannkoogitainasse, kartulipudrule. Kuivatatud ube saab jahvatada kohviveskis.

Kauntega keedetud noored oad soolaga on minu arvates üks paremaid suviseid toite. Väike hoiatus õlle- ja oasõpradele – sooje ube koos õllega tarbides võib tekkida tugev puhitus, lausa lõhkiminekutunne.

Kuivatatud ube keetes lisage sool keetmise lõpus ja laske ubadel keeduvees seista sobiva soolsuse saamiseni. Nii toimides saab kokku hoida keetmisele kuluvat aega. Eesti toitu pakkuvad ettevõtted võiksid menüüsse võtta pekiga hautatud oad, mis ahjus savipotis valminult on tõeline maitseelamus.

Allikas:
http://www.maakodu.ee/index.php?page=Maakodu&grupp=maakodu&artikkel=178