«Metuusala» geenid aitavad 100-aastaseks elada?

[alter]

Hollandi Leideni ülikooli geeniteadlased avastasid, et inimesi aitavad 100-aastaseks ja vanemaks elada niinimetatud metuusala geenid, seda isegi juhul kui nad suitsetavad, rämpstoitu söövad ja alkoholi tarbivad.

Teadlased lisasid, et väga vanaks elamine ei sõltu niivõrd elustiilist, vaid eelkõige geenidest, kirjutab Live Science.

«Need õnnelikud, kellel on «metuusala» geenid ei pea muretsema vale toitumise, suitsetamise ja muude halbade harjumuste pärast, kuna nende DNA on väga eriline, aidates nende eluiga pikendada,» lisasid uurijad.

Uuring näitas, et väga eakaks elavatel inimestel on geenimutatsioonid, mis kaitsevad erinevate haiguse eest ning seda just vanemas eas.

«Nende mutatsioonidega geenide omanikud ei pea muretsema elustiili pärast, sest nende organism suudab kahjulikke aineid paremini tõrjuda, aidates sellega ennetada näiteks vähihaiguse teket,» nentisid teadlased.

Uurijate sõnul on sellised «metuusala» geenid igast 10 000 inimestest ainult ühel 100-aastaseks elanul.

Geeniuuringut juhtinud Eline Slagboomi kinnitusel on pikaealiste inimestega suguvõsade liikmete füsioloogia mitte pikaealiste füsioloogiast erinev.

«Väga vanaks elavate inimeste organismis toimub seedeprotsess erinevalt ning organism kasutab glükoosi erinevalt. Selle tõttu on vananemisprotsess aeglustunud. See aeglustamine aga aitab ära hoida või edasi lükata südamehaigust, kõrgvererõhku ja diabeeti,» selgitas Slagboom.

«Metuusala» geenid said nime piiblis mainitud kõige vanemaks elanud inimese Metuusla järgi. Legend pajatab, et ta elas 969-aastaseks.

Teadlased loodavad avastatud geenide abil luua ravimeid, mis vananemist veelgi aeglustavad. Kui see õnnestub, siis muutuvad need ravimid väga populaarseks.

«Kui me teame eluea pikkust kontrollivaid geene, siis saame kindlaks teha ka millistest valkudest nad koosnevad. Nende valkude mõjutamine ravimitega aitab vananemist edasi lükata,» lisas University College London geeniteadlane David Gems.

http://www.postimees.ee/?id=263799

[alter]

Need geenid paistavad kaitsvat inimesi suitsetamise ja niru toiduvaliku eest ning võivad isegi kuni kolme kümnendi võrra edasi lükata ka kõrge vanusega seonduvate haiguste, näiteks vähi ja südamehaiguste ilmnemist, vahendab The Times.

Ühtainsat nooruseallikana toimivat geeni olemas ei ole. Saja-aastaste ja vanemate inimeste ning nende perede uurimine näitab selle asemel, et pikaealisuse saladus peitub pigem õiges geenidekomplektis. Selliseid kombinatsioone esineb väga harva — vaid üks inimene 10 000-st elab 100. eluaastani.

Seni leitud geenid paistavad pakkuvat tugevat lisakaitset vanainimeste haiguste suhtes. Saja-aastaste ja vanemate inimeste DNA-s esineb vastavaid geene keskmisest palju tõenäolisemalt.

“Pikaealistel inimestel ei ole vähem haiguse- või vananemisgeene,” osutab ligi nelja tuhandet 90. eluaastates hollandlast hõlmava uuringu juhataja Eline Slagboom Leideni ülikoolist. “Seevastu esineb neil teisi geene, mis takistavad haigusegeenide aktiveerimist. Pikaealisus on tugevalt geneetilise iseloomuga ja pärilik.”

Slagboom ja kolleegid on hiljuti avaldanud uurimused, milles näitasid, kuidas pikaealiste inimeste perekondade füsioloogia erineb tavainimeste omast. Peagi on ilmumas järgmised teadustööd, mis näitavad nende erinevuste geneetilisi põhjuseid.

“Kõrge vanuseni elavate inimeste rasvade ja glükoosi ainevahetus on ebatavaline; nende nahk vananeb aeglasemalt ja neil on väiksem vastuvõtlikkus südamehaigustele, diabeedile ja kõrgvererõhutõvele,” ütleb ta. “Kõiki neid tegureid kontrollib väga suuresti geneetika, mistõttu kohtame väga vanade inimeste laste juures samasuguseid omadusi.”

Arvatakse, et nn metuusalageenide hulka, mis on nime saanud 969-aastaseks elanud piiblitegelasest patriarhi järgi, kuulub ADIPOQ, mida leidub umbes 10 %-l noortest inimestest, kuid peaaegu 30%-l vanemaks kui sada aastat elanutel. Geene CETP ja ApoC3 esineb 10%-l noortest, aga ligi 20%-l saja-aastastest.

Mõned nendest geenidest avastas New Yorgi Albert Einsteini nimelise tervishoiukolledži töörühm professor Nir Barzilai juhtimisel pärast enam kui 500 saja-aastase inimese ja nende järeltulija geenide analüüsimist.

Need uurimused näitavad, et väikesed mutatsioonid konkreetsete geenide konstruktsioonis võivad inimese eeldatavat eluiga järsult tõsta. Siiski tuleb saja-aastaste ja vanemate inimeste osakaalu jätkuv suurenemine osaliselt lugeda selliste keskkonnategurite teeneks nagu nakkushaiguste väiksem levik. Inimese genoomis on umbes 28 000 geeni, kuid neid kontrollib väike hulk nn regulaatorgeene.

Barzilai teatas Londoni akadeemia Royal Society konverentsil, et taoliste geenide avastamine on andnud arstidele ette selged sihtmärgid selliste ravimite arendamiseks, mis võivad vanadusega kaasnevate haiguste puhkemist edasi lükata, inimeste eluiga pikendada ja nende head tervist kauem säilitada.

University College Londoni pikaealisuse-uurija David Gems usub, et vananemist pidurdavad ravimeetmed hakkavad laialt levima.

“Kui teame, millised geenid pikaealisust juhivad, saame välja uurida, milliseid valke need toodavad, ning seejärel need ravimitega sihikule võtta. See võimaldab vananemist aeglustada. Me peame vananemise ümber klassifitseerima haiguslikuks seisundiks, mitte käsitlema seda healoomulise ja loomuliku protsessina,” ütleb ta. “Väga suur osa valu ja piina maailmas on otseselt põhjustatud vananemisest. Kui suudame leida mooduse seda pärssida, on meil moraalne kohustus nii talitada.”

Ravimitööstuse jaoks kujutaks vananemisvastane ravim, mida näiteks keskeas hakkaksid võtma miljonid inimesed, suisa unelmate täitumist.

http://forte.delfi.ee/news/teadus/article.php?id=31302191&l=fplead