Depressiooni põhjustab aju vähene plastilisus

[m6tleja]

Kui aju molekulide vahel ei liigu signaalid enam piisava sujuvusega, siis võib see põhjustada mäluhäireid, aga ka depressiooni.

Tartu Ülikoolis hiljuti neuroteadustes doktorikraadi saamiseks tehtud töös tegi Anu Aonurm-Helm eksperimente hiirtega, kellel olid välja lülitatud geenid, mis vastutavad valkude eest, mille roll on tagada ajus signaalide plastiline ülekanne. Seega oli neil hiirtel puudu närviraku adhesioonimolekul NCAM, mis on täiskasvanutel kõige olulisem aju plastilisuse kujundaja.

Looteeas ja esimestel eluaastatel mängib aju arengus rolli selle molekulile sarnane molekul (PSA_NCAM), milles sisaldub oluliselt rohkem vett. Just see molekul on vastutav selle eest, et laps suudab äärmiselt kiiresti õppida ümbritsevat maailma tundma ja selles käituma.

See molekul kaotab täiskasvanueas oma olulisuse, kuigi ka täiskasvanu aju teatud piirkondades vastutab see molekul uute kogemuste kinnistamise eest ja võimaldab näiteks aju lõhnataju eest vastutavas piirkonnas - lõhnasibulates meelde jätta uusi lõhnaaistinguid.

NCAM on ajurakkude pinnamolekul, mis tagab selle, et signaalid ajus liiguksid normaalselt. Vähene liikuvus tekitab depressiooni, liigne signaalide hulk aga skisofreeniat.
Kas hiired käituvad depressiivselt?

Hiirtel, millega Aonurm-Helm katseid tegi, olid välja lülitatud geenid, mis neid ajus plastilisuse eest hoolitsevaid valke toodavad.

„Meid huvitas, kas sellistele hiirtele on omane depressioonisarnane käitumine, sest erinevalt inimestel depressiooni diagnoosimisest, kus oluline osa on küsitlusel, pole hiiri võimalik küsitlema hakata,“ ütles ta.

Siiski on teadusmaailmas tunnustatud katsemeetodeid, kuidas loomade käitumise põhjal on võimalik hinnata, kas nende käitumine viitab depressioonisarnasele seisundile.

Kui tavaline hiir riputada sabapidi üles, siis hakkab loom rabelema ja püüab pääseda. Väljalülitatud geenidega hiired jäid rippuma nagu jahukotid ega püüdnud ebameeldivast seisust pääsemiseks teha mitte midagi.

Teises katses oli loomadel valida tavalise kraanivee ja suhkruvee vahel. Tavalised hiired õppisid kiiresti eelistama suhkruvett, sest magus tekitab neis naudingutunnet.

Väljalülitatud geenidega depressiivsed hiired ei näidanud üles mingeid eelistusi. „Neil polnud vahet. Magus ei tekitanud neil mingit naudingut,“ kirjeldas Aonurm-Helm.

Kui oli kindel, et NCAM-molekulide puudumine põhjustab hiirtel depressioonilaadset käitumist, siis huvitas Aonurm-Helmi, kas sellist depressioonilaadset käitumist on võimalik neil loomadel ravimite abil leevendada.

Selleks proovis ta kahte tuntud antidepressanti ning samuti hetkel kliiniliste katsete faasis olevat Taani teadlaste väljatöötatud peptiidi FGL, millest loodetakse ravimit aju degeneratiivsetele haigustele, näiteks Alzheimeri tõvele.

Selgus, et nii peptiid kui ka üks tuntud antidepressant andsid selge tulemuse ja peagi olid ka väljalülitatud geenidega hiired õppinud suhkruvett eelistama. Nende naudinguvõime oli taastunud.

Anu Aonurm-Helmi doktoritööd loe siit.

Allikas:
http://www.novaator.ee/ET/meditsiin/depressiooni_pohjustab_aju_vahene_plastilisus/