8. veebruaril 1865 tutvustas Mendel taimehübriidide uuringut

[alter]

8. veebruaril 1865 tutvustas Mendel hernetaimede uuringut. Mendel tegi ettekande Brünni Looduseuurijate Seltsis. Ettekande tekstist koostas ta ka artikli “Katsed taimehübriididega” ning saatis selle 40 väljapaistvamale bioloogile üle Euroopa. Suurem osa laili saadetud eksemplaridest avastati hiljem lahtilõikamata lehtedel, mis tähendas, et keegi polnud isegi vaevunud seda lugema.

Õnneks ilmus aga Mendeli artikkel mõni kuu hiljem ka Brünni Looduseuurijate Seltsi toimetistes. See oli ka kogumik tänu millele, Mendeli avastus lõpuks, kui maailm oli valmis seda teadmist mõistma, ka ametlikult tema omaks tunnistati.

18 aastat pärast Mendeli surma, aastal 1900, jõudsid kolm pärilikkusseaduspärasusi uurinud botaanikut kolmest eri riigist arusaamisele, et tegelikult oli Mendel avastanud need reeglipärasused juba ammu enne neid.

Esimene neist oli hollandlane Hugo de Vries, kes pidas ettekande “Hübriidide lahknevusseadus” Saksamaa Botaanika Ühingu ees Mannheimis. Peter Watson kirjutab raamatus "Kohutav ilu", et de Vriesil oli eksperimentide tulemusena kujunenud veendumus, et mingi taime iseloom, tema pärand “on kokku pandud konkreetsetest osistest.” Ehk siis igale konkreetsele tunnusele (õite värv, varre pikkus) vastab “konkreetset liiki materiaalne kandja”. Nii määratles de Vries tol õhtul Mannheimis selle, mida hiljem hakati kutsuma geenideks.

Enne aga, kui kohalviibijad jõudsid teda suure avastuse puhul õnnitlema hakata, lisas de Vries juurde, et põhijoontes formuleeris need väited juba kaua aega tagasi Mendel. "Need vajusid aga unustuse rüppe ja neid mõisteti vääralt."

Nii tunnistati lõpuks ametlikult Mendel geneetika kui uue uurimisvaldkonna teerajajaks.

Allikas: http://teadus.err.ee/